Marineeritud melon.

Jõuluks tuleks valmistuda Halloweeni ajal ja kõrvits valmis osta. Ma nii ettenägelik polnud, seega kõrvitsat pole. Melon oli aga vabalt võtta. Peaks ju sugulane olema ;) Niisiis otsustasin proovida, mis välja tuleb. Tuli küll! Nämma!


1 honeydew melon
1 sidruni mahl
100 ml valge veini äädikat
vett
6 tera vürsti
12 tera nelki
1/2 pulka kaneelikoort
1 klaas suhkrut
Koori ja tükelda melon, lisa sidrunimahl, äädikas ja vesi, nii et kataks melonitükid. Lase seista vähemalt paar tundi. Kurna vedelik potti, lase keema, lisa vürtsid, suhkur ja melonitükid. Lase keeda umbes 5 minutit. Järgmiseks päevaks on maitsestunud ja valmis nautimiseks! Värv pole kahjuks nii ilus kollane, kui kõrvitsal. Võiks ju proovida marinaadiks mingit punast mahla kasutada.

Lihtsalt punane. Simply Red.

Isetegija foorumi projekti Käsitöö läbi aastaaegade sügise tööks valmisid punased sokid. Alustasin varbast, varrastel 8+8 silma. Kasvatasin, kuni igale vardale sai 15 silma. Kudumuster pärineb Itaalia mustrikogust "Tutti Punti Maglia".



Kudumise käigus leiutasin uue mustri ka, kuna korra jäi üks keeramine kogamata vahele. Päris kena on kahe keeramisega samuti!


Lõng: Sirdar DK 80/20, 80% vill, 20% nailon, 2 tokki
Vardad: 2,5 mm

Suur tänu Tumevalge'le vahva projekti eest!

Karbid ja seebid.

Lõngatagavarad seisid koledates karpides. Otsustasin karbid veidi kenamaks tuunida, kleepides nad nii seest kui väljast kleepekilega üle. Uskumatult palju kulub seda kleepsu! Terve rull, 200 x 45 cm ühele keskmist sorti Eesti Posti pakikastile ja peaaegu terve teine rull suuremat sorti kingakarbile. Kolmanda karbi tarvis vaja kilet juurde osta.

Ja seepi tegin! Jõulukingiks! Esimest korda elus! Sünnipäeva pakivahetuse käigus sain seebitegemise stardikomplekti Amy'lt. Muidu kõik tore, ainult üks seep läks väheke nässu. Tegin roosa kassikujulise seebikese ja tahtsin selle kassi panna läbipaistva sinise seebi sisse. Kuid kassike otsustas veidike üles sulada :( Imelik, et teistes seepides värvilised tükikesed ei sulanud üles, jäid ilusad. Väike lume-efekt seepides on meresool. Mõnus mässamine!

Jõulupidu!

Leidsin kuulutuse ja egas pikka mõtlemist polnud! Peole!

Londoni Eesti Seltsi jõulupidu koos eeskava ja traditsioonilise eestlaste jõululõunaga toimub pühapäeval, 5. detsembril Ukraina Majas, 154 Holland Park Avenue, Notting Hill, London.
Kavas on traditsiooniline pidusöök küünlavalgel ning jõululaual pakume kodumaiseid verivorste, hapukapsast, musta leiba ja perenaiste valmistatud kartulisalatit. Eeskavas on tervitused, koorilaul ja loterii. Üles võetakse ühislaul ja muidugi tuleb ka Jõuluvana! Tantsuks esineb Karl Madis.
Londoni Eesti Selts.

Tervitusega esines suursaadik Aino Lepik von Wirén, laulsid Londoni Eesti kooli lapsed ja Londoni Eesti Seltsi segakoor. Õhtu täht oli Karl Madis, kellega koos sai jõululaule lauldud ja tantsu löödud!
Nagu ikka Eesti pidu, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama!
Väga vahva pidu! Korrata-korrata-kor-ra-taaa!!!
Suur tänu korraldajatele!

Leivategu.

Mida teha, kui Inglismaal (head) rukkileiba ei õnnestu leida, aga tahaks? Korra proovisin ise juuretist teha, kuid ei läinud käima. Polnud ka parajalt sooja kohta, kus seda hoida. Nüüd siis sain Eestist "pojakese". Tänud, K! Pidi teine reisivintsutused üle elama ja oleks peaaegu pasteedi pähe nahka pistetud ;)
Asusin katsetama, kas tal veel eluvaimu ka see on. Võtsin "poja" (väike peotäis, umbes 100ml)külmkapist välja ja hoidsin veidi aega soojas (süles!). Segasin juurde umbes 0,5 l käesooja vett ja sõelusin rukkijahu (umbes 300 g, Dowes Farm organic wholegrain rye flour), et oleks õhulisem. (Teisel korral lisasin 2 kuhjaga spl Greek natural jogurtit, ehk annab hoogu käärimiseks. Pole juuretises kindel) Segamiseks kasutasin puulusikat. Väidetakse, et metall pole hea, võib reageerida. Saadud körti hoidsin tunnikese soojas, ööseks mähkisin teki sisse. Toasooja kõigest 21 kraadi. Hommikul (10h) igatahes segu vahutas, seega eluvaim sees! Toitsin veelkord, lisades pool kruusi sooja vett (2.katse - kruusitäis vett) ja rukkijahu. (Teisel katsel toitmist ei teinud, segasin kokku, kahte võitatud vormi ja leigele radikale kerkima.) Maitse oli hapu! Jätasin õliradika peale käima. Kella nelja paiku oli lõpuks aega taigen kokku segada. Võtsin vedelast segust juuretiseks kolm lusikatäit, lisasin jahu, lasin veelkord käima minna ja siis külmkappi. Taignasse lisasin 3 tl meresoola, 3 spl (väikese kuhjaga) pruuni suhkrut, pool kruusi rukkihelbeid, pool kruusi kõrvitsaseemneid, pool kruusi päevalilleseemneid, pool kruusi nisujahu, 1spl köömneid, ülejäänud rukkijahu (kokku 1kg)( Teisel korral kokku 0,5 kg või veidi rohkem). Üritasin sõtkuda, kleepus hirmsasti, liiga tihke, aega vähe. (Teisel korral segasin puulusikaga elu eest, jätsin vedelama, käega ei sõtkunud).

Nii ta siis läks kahte vormi kerkima. Teisel katsel kerkis juba paremini! Küpsema kõige kõrgemal kuumusel 20-30 min, tasapisi alandasin kuni 180 kraadini (tavaline koogiküpsetuskuumus), umbes 1,5 tundi. Ahju põhja panin vormi veega ja ka vahepeal pritsisin veepritsist. Lõhn oli imeline! Esimene leib tuli liiga kõva, kuigi hoidsin öö läbi märja räti sees, kuid maitses hea. Teine juba märksa pehmem, ilmselt ka tänu jogurtile. Antud jutt ei ole leivaküpsetusjuhend vaid meelespea iseendale kahest küpsetuskorrast. Kogemuste kasvades ilmselt teen korrektiive!
Toidutare
Sourdough tips


Nämma!

Keravälgukiri.

Ettevalmistused talveks ja päris Haapsalu salli kudumiseks. Sall on kootud järgides Haapsalu salli kudumise põhimõtteid. Veniva ülesloomise saavutamiseks proovisin erinevaid vardaid, kõige sobivamaks osutus varras nr 6. Muster pärineb itaaliakeelsest mustriraamatust Tutti Punti Maglia. See on üks modifikatsioon Haapsalu salli raamatu Välgukirja mustrist. Traditsiooniliste haapsalu nuppude asemel on kasutatud suuri nuppe (bubbles). Seetõttu nimetasin oma salli Keravälgu-kirjaliseks ;)

Lõng Phildar Alpalima, 60% alpaca, 40% acrylic (kuigi Ravelry info väidab vastupidist?), 3 tokki, soetatud Charity Shop-ist ühe naela eest!
Vardad nr 4
Venitusel mõõdud 186 x 47 cm

Castleton, Peak District.

Põnevate kohtade otsingul viis teekond Castelton'i, Peak District Rahvuspargis. Tee viib üle laugjate mägede, mis on korralikult kiviaedadega ristkülikuteks jagatud ja lammaste poolt pöetud. Korraga avanevad autoaknast hunnitud vaated, mis sunnivad kaamerat haarama.

Castleton on armas väike linnake Peveril Castle lossivaremetega. Jalutuskäigu kaugusele jäävad neli koobastikku. Külastamiseks valime seekord kaks, pole just eriti odav lõbu ;) Esimene, kuhu läheme, on Peak Cavern, mida kutsutakse ka Devil's Arse. Koobastiku sissekäik on suurim Britannias. Vanasti elasid seal köiepunujad. Oma töö tegemiseks vajasid nad suurt katusealust ja koopa suue oli sobiv koht. Neil olid oma pisikesed hütikesed seal ja kogu elu mööduski kohapeal köisi punudes. Köiepunumisele kulubki pool koopakülastuse ajast. Aga giid oli tore!

Teisena külastame Speedwell Cavern'i. Kõigepealt tuleb 105 astet allapoole ronida ja seejärel toimub paadisõit 18 sajandi pliikaevanduse käikudes.

Järgmiseks korraks jäävad Treak Cliff Cavern oma stalaktiitide ja stalagmiitidega ning Blue John Cavern, mõlemad imelise Blue John kivimi leiupaigad.

Anna salli-kuradile sõrm...

... ja ta võtab su mõlemad käed! Ajal, kui on ilmunud imekaunis Haapsalu Salli raamat, kaunid sallid ilmuvad blogidesse ja peetakse Sallipäeva, hakkavad ju näpud sügelema!
Lõng on nüüd olemas! Shetland Supreme Laceweight, 1 ply, naturaal-valge, 250 g (koos pooliga 295 g). Hmm, nii imepeenike, ämblikuvõrk/cobweb! Oleks vist pidanud 2 ply pitsilõnga alustuseks valima. Loodan, et hiljemalt aasta pärast näitan salli ka ;)

Firefox, lacy sweater.

Rõõm sviitri valmimisest on nii suur, et ei saa mitte esitlemata jätta, vardasoe alles! Pilt on kahjuks vilets. Sajab ju kogu päeva. Alustatud sai juba ammu, kuid ei istunud hästi ja oli vaja harutada. Nii ta seisma jäigi. Nüüd Isetegija aastaprojekti Käsitöö läbi aastaaegade suvetööks ideid otsides jäigi see poolik töö näppu. Harutasin ja kudusin, kuigi kahtlen veidi, kas kvalifitseerub projekti?


Värv selline telliskivipunane, pildilt paistab rohkem oranź. Ikka ülevalt alla raglaan. Ääred said küll peenema vardaga kootud, kuid kardan ikka, et venivad välja. Ei ole eriti kogemusi puuvillase lõngaga. Ja esialgne läige on ka harutamiste käigus kaduma läinud.

Koemuster raamatust Knitting Patterns Book 250 by Hitomi Shida, chart 177.
Lõng on mereseeritud puuvillane Louisa Harding Nautical Cotton, 10 tokki.
Vardad nr. 4 ja 3,5.

Ibiza!

Vaata laulu saatel! Whoah! We're going to Ibiza!

Nädalaks ära siit Inglismaa jahedast suvest! Ja kuigi esimene hommik oli pilvine, oli siiski soe ja meri ja lõunaks tuli ka päike välja! Mõnus!



Kuigi põhieesmärk oli rannas vedeleda, päikest võtta ja ujuda, sai siiski ette võetud ka reis pealinna Eivissa'sse. Bussijaama lähistel infoputkas töötav soomlanna jagas lahkesti infot, kuhu minna, mida teha. "Must-see" on renessansiaegne akropol Dalt Vila.





Aeg mööduski kohalikku toitu nautides ja ülepäevastes paadisõitudes erinevatesse randadesse.



Planeeritud sõit kõrvalsaarele Formentera'le jäi siiski ära. Õhtul lükati lihtsalt hotellitoa ukse alt sisse kiri, et vabandame väga, kuid teie reisifirma lõpetas tegevuse ja teil tuleb hotellist välja kolida või arve veelkord kinni maksta. Õnneks lahenes asi ainult ühe öö eest maksmisega ja sedagi on lootust tagasi saada. Närvikõdi jätkus terveks õhtuks ja järgmiseks ennelõunaks. Õnn, et ainult üks öö oli jäänud!


Lõpuks natuke kohaliku moefirma toodangut. Vanaemaruut on moes!

Llandudno ja Conwy.

Aina sajab ja sajab. Kogu Euroopa vaevleb kuumuses, kuid meie siin Põhja-Inglismaal ei tea sest midagi. Lootes, et ehk kogu päeva ei saja, asume teele Wales'i, sihiks Llandudno. Kõigepealt trammiga üles Great Orme tippu. Tramm on vaatamisväärsus omaette! See on ainus UK-s ja üks kolmest maailmas veel säilinud töötavast trammiteest, kus tramm veetakse trossi abil üles mäkke.

Imelised vaated lahele ja linnale! Kahju, et ilm meid ei soosi, nii vahva oleks rohkem ringi käia siin mägisel rannikul. Poolel teel tuleb trammi vahetada ja seda peatust kasutame kohe kõrval asuva pronksiaegse vasekaevanduse külastamiseks. See on pisike, kuid väga huvitav!




Kuidas küll inimesed töötasid ligi neli tuhat aastat tagasi neis äärmiselt kitsastes käikudes küünlavalgel! Tööriistu ju polnud! Käikude lõhkumiseks kaljusse kasutati rannakive ja loomaluid. Osad käigud on imekitsad, kus ainult lapsed said roomata. Juba 5-6 aastased pandi tööle. Kaevandati malahhiiti, millest saab kõrge kuumuse juures vaske sulatada. Käigud olid üheksal tasandil maa-all. Külastajatele on avatud praegu kaks tasandit.


Järgmine sihtkoht on Conwy Castle, Edward I aegne kindlus. Ronime kindlusetornides ja naudime vaateid.




Kindlasti läheme kunagi tagasi, sest nii palju jäi nägemata-käimata.

Pistyll Rhaeadr waterfall.

Eile hommikul säras päike taevas ja tekkis plaan minna randa või mägedesse. Kahjuks pole veel avastanud randa, kus ka ujuda saaks. Niisama luidete vahele pleesitama ka ei tõmmanud. Seega Walesi mägedesse! Sihtkohaks sai valitud
Pistyll Rhaeadr'i juga. Postikood SY10 0BZ Garmin'isse ja minek!
Esimene pilt sai tehtud autoaknast. Lihtsalt nii vahva konvoimasin oli, mis võttis autokolonni sappa ja viis remonditavast lõigust mööda. Hoolimata sellest, et ka foorid olid üles seatud ja raadiosaatjaga mehed passisid mõlemas teelõigu otsas.
Jõudes lõpuks Waterfall Streetile, ütleb Garmin poolel teel, et nüüd pööra teelt välja (kuhu? orgu?) ja oled kohal. Tegelikult tuleb sõita mööda kitsast teed lõpuni, kuni tuleb vastu külalistemaja/teemaja.


Jalge alla saab võetud 8 kilomeetrine matkarada, tõusuga 570 m, ajakuluks on öeldud 3 tundi. Esimene pool teekonnast on laugja tõusuga, mõnus astuda, lammaste määgimine kõrvus ja lambapabulate lõhn ninas. Hmm, näe, kavalad waleslased on traadid mägedesse toonud ja lambad ise vildivad need ära, pärast keera käevõrusid ;)!

Kuna vill vedeleb maas, tekib mõte korjata taskud täis, kes teab, millal kuhugi täidiseks vaja läheb :) Nii see tee kulgeb järvekeseni, kus saab jalgu puhata ja keha kinnitada. Palav on, tundub, et joogivett sai vähe kaasa võetud.

Peale järve läheb asi karmimaks, tõus on kõva, ronid ja puhkad ja lõõtsutad, vahepeal lausa käpuli ronides. Õnn on suur, kui lõpuks tipus, kivikuhila juures oled! Siit võiks veel järgmise tipuni minna, kuid seekord jääb minemata.
Ümberringi on lummavad mäed, nii palju erinevaid siniseid toone, õhku vabadust!

Vasakul mäenõlval on näha tuldud tee. Tagasitee kulgeb mäekuru teisel küljel. Nüüd on aina laskumine, kohati üsna järsk. Millegipärast tundub, et laskumist on rohkem, kui enne oli tõusu?! Õnneks!

Teekonna lõpus on siis see kuulus juga, Walesi kõrgeim. Ülemjooksul on vahvad kärestikud, seejärel kõrge kukkumine. Teemaja asub kohe joa alamjooksul, juga saaks imetleda ka pikka matka ette võtmata. Joa ülemjooksule saamiseks tuleks küll järsk ronimine ette võtta.

Vaade on imeline!

Tagasiteel oskan kusagil valesti ära keerata ja satun tüüpilisele kitsale külateele, hekid ulatuvad teeni ja teine auto pääseb mööda ainult kohas, kus on vastav "tasku". Nagu labürindis sõidaks, vahva ja veidi hirmutav.

Teeme koos köögitarvikuid.

Köögitarvikute koostegemise projekti idee tekkis praktilisest vajadusest teha kohvitassi soojendaja. Mulle meeldib panna kohv tõmbama otse tassi, ja et see ei jahtuks enne jooma asumist, panin alati mitmekordse käteräti tassi peale. Ja igal hommikul mõtlesin, et oleks vaja tassisoojendajat! Vajadus oli, idee oli, lõng oli, kuid millegipärast lükkasin tegemist kogu aeg edasi, ikka oli enne vaja mingi muu asi valmis saada. Nüüd on see siis tehtud! Lisaks veel kaks pajalappi, kuhu saab ka sõrmed sisse torgata ja mõlemasse kätte sobiv pajakinnas.
Kuna mulle ei meeldi lõngajäägid, siis valmis ühe hooga ka turu/ranna võrk-kott.


Muster täitsa omast peast, nii nagu nõelast tuli.


Puuvillane lõng Colorado (Lidl'st) 300 g., millest võrgule kulus 101 g.
Tumesinine puuvillane Wendy Supreme, kulu 25 g.
Heegelnõel pärit nõuka-ajast, vist nr. 3.

Jaanilaupäev Liverpooli lähistel.

See pole rand, vaid merepõhi! Tegelikult küll Dee jõe suue, kuid kuna meri on väga lähedal, siis vesi on soolane. Vett ju polegi?! Ei ole praegu jah, on mõõnaaeg ja me võtame ette retke saartele, mis paistavad silmapiiril. Vasakul pisike on Little Eye, keskmine on Middle Eye ja parempoolne Hilbre Island.


Saared on moodustatud punasest liivakivist. Läheduses elutseb hallhüljeste koloonia ja hülgekisa kostub üle vee.



Vaade Hilbrelt maa poole.







Ja samast punktist vaade teisele poole saart.
Vaatamata argipäevale on matkajaid palju. Umbes üks tund läheb aega jõudmaks Hilbrele, väike piknik ja siis tunnike tagasiteed.


Inglased ei tea jaanipäevast midagi ja püha ei peeta. Jaanitule tegemisega on siin raskusi, kuid väike grillvorst ja õlu kulub eesti inimesele ikka ära ;) Liverpooli eestlased grillitasid Crosby ranna düünide vahel.Crosby rand on omapärane oma saja raudmehe kuju poolest, mis seisavad kahe miili ulatuses rannal ja vees. Tõusu ajal kaovad osad lausa vee alla!