My own KIP day. Avaliku kudumise päev.

I missed The World Wide Knit in Public ( KIP) Day, 10 Jun 2017, but I had my own later, sitting next to the Scott Monument in the centre of Edinburgh, enjoying bagpipes and nice weather. Several times I was asked what I was knitting. I might be even on some tourist photos.
I really enjoyed the day!

 

 

Ülemaailmsest avalikust kooskudumise päevast ma kahjuks osa ei võtnud, ei teadnud lähikonnas ühtki toimuvat. Kui mõned päevad tagasi oli mul paar tundi aega Edinburgh'i kesklinnas, korraldasin oma avaliku kudumise. Istusin pargis  Scott'i monumendi juures, kuulasin Śoti torupillimuusikat, kudusin, nautisin ilma ja tähelepanu. Korduvalt uuriti, mida koon ja ilmselt jäin mõnele turistifotole ka :)

Hobbycrafts, Sewing for Pleasure & Cake International.

I visited the Hobbycrafts, Sewing for Pleasure & Cake International Show in Birmingham NEC last week. I would like to share some highlights from the show. The main attraction for me was the gigantic Cardigan for Cardigan, depicting the towns heritage. What an amazing piece of art!

Eelmisel nädalal külastasin käsitöö- ja tordimessi. Neil üritustel on alati naelaks  mingi hiiglaslik kootud ekspositsioon. Sel aastal oli väljas Cardigani linna rahva poolt kootud kampsun/kardigan, mis kujutab linna ajalugu.

Põnevaid väljapanekuid jätkus teisigi, masin- ja käsitikandid, lapitööd, taaskasutus, tudengite moeshow. Ja muidugi tordinäitus!

Shoppamise poolt mainides, siis tohutu valik oli näiteks kaartide valmistamise materjale. Minu, kui lõngahuvilise jaoks, oli vähe rahakulutamise võimalusi. Selles osas oleks kindlasti parem külastada mõnd spets lõngamessi, nt Ediburghi lõngafestivali või London Knitting and Stitching Show.

Lisan veel. et põhiliselt müüakse materjale, väga vähe käsitööesemeid.

Some examples of machine and hand embroidery.

And of course wonderful cakes. All hall smelt so sweet!

Dawlish and Powderham Castle. Väike puhkus Devonis.

We had a lovely holiday in Dawlish Warren, Devon. Knowing the British weather, I did not expect that I could swim in the sea at the end of August. We were lucky enough to get some sunshine every day despite that we got rain nearly every day also. That's the way the Great British weather is, just need to be prepared, for it, take right clothing, lot of reading matter and knitting with you. We had nice walks from Dawlish Warren to Dawlish. The walk is a part of the South West Coast Path. The coast is lined by ancient red sandstone cliffs. Even the water in Dawlish brook is red. One day we visited Powderham Castle which is nearby.  The castle remains the seat of the Courtenay family, the Earls of Devon.

I read two books during my holiday, The Bronze Horseman and The Ballroom Café,  knitted a shawlette and half of the other shawl. Busy holidays ;)

I hope to get a chance to walk  some other parts of the path in future, I would really love it.

Veetsime suvelõpupuhkuse Devonis, suvituskohas Dawlish Warren. Teades ilmaolusid Inglismaal polnud erilist lootust merre ujuma minna augusti lõpus. Õnneks paistis päike enamikel päevadel kasvõi mõne tunnigi, kuigi ka vihma sadas enamikel päevadest. Selline see ilm on Inglismaal. Tuleb pakkida kaasa riided igaks ilmaks, samuti hulk lugemist ja kudumist. 

Piki lõunarannikut kulgeb sadade miilide pikkuselt matkarada South West Coast Path, Väikese osa sellest kõndisime mitu korda läbi teel naaberkülla Dawlish. Siin piirkonnas on rannikul iidsed punasest liivakivist kaljud. Isegi vesi Dawlish'i jões on punane. Ühel päeval külastasime lähedalasuvat Powderham Castle , mis on  Courtenay perekonna, Devoni krahvi, elukohaks. Mõned päevad varem 18-nes krahv suri, lipp lossikatusel oli pooles vardas. 

Puhkuseajal lugesin kaks raamatut The Bronze Horseman and The Ballroom Café, kudusin ühe väikese salli ja pool teisest, kirjutan neist varsti.

A Glimpse at Burghley House. Pilguheit Burghley majale.

We spent a lovely day out at Burghley House and grounds. 

Burghley offers a unique glimpse of the way great houses have been lived in from the time of Queen Elisabeth I to the present days. 

Veetsime kauni päeva Burghley majas ja skulptuuripargis, mis andis võimaluse piiluda, kuidas elati rikastes majades alates kuninganna Elisabeth I'se aegadest tänaseni. 

The main entrance is closed to public as the family still lives in the part of the house.

Peasissepääs on publikule suletud, sest omanikud elavad majas praegugi. Külastajatele on avatud peamiselt teine korrus, kuid vaatamist jätkub küllaga.

Common people, like us visitors, enter the  house through the old kitchen. It is quite an impressive room with a really high lantern and collection of 18th and 19th Century copperware. The skulls on the wall are turtle skulls, used to make turtle soup in the 18th Century and served in the turtle shaped soup tureen.

Tavainimesed, nagu me külastajad oleme, sisenevad vana köögi kaudu. Küük on muljetavaldavalt kõrge laega, täis 18.-19. sajandist päris vasknõusid. Üleval seinal on kilpkonnade pealuud, mis keedeti supiks ja serveeriti kilpkonnakujulisest tirinast 18.-ndal sajandil.

The House had it's own chapel as was common old times.

Rikastes majades oli oma kabel.

This is one of the many fine bedrooms, The Second George room. It has a fine 18th Century State bed where Queen Victoria and Prince Albert slept when visiting the house in 1844.

Uhkeid magamistube on ridamisi hulga. Selles ruumis ööbisid 1844. aastal kuninganna Victoria ja prints Albert.

The Heaven room depicts a mythological heaven with gods and goddesses disporting themselves. Looking at the size of the magnificent silver wine cooler in the middle of the room you can imagine that not only the gods were jolly. 

Paradiisiruumi seintel ja laes lõbutsevad jumalad ja jumalannad, saalis lõbutses majarahvas. Mis pidusid see ruum on näinud, võib aimata saali keskel oleva hõbedast veinijahutamise anuma suurust vaadates ;) Muuseas, mina pidasin seda alguses vanniks.

The Heaven room is followed by the Hell staircase which is a powerful contrast.

Paradiisile järgneb Põrgutrepp. Egas lihtne pole peale selliste veinikoguste tarbimist trepist alla minna.

There is a lot to see in the house, worth every penny, not to mention Orangery restaurant witch serves the best meals we've had in this sort of public places. 

Vaatamist majas jätkub täie raha eest. Külastamist väärt on ka Orangery restoran, nii head toitu ei saa just tihti sellistes kohtades.

 I forgot to take a photo of the main course, which was wonderful grilled salmon with crispy skin on it. Just look at that fruit salad served with mango sorbet. Mmmmm.... 

Põhiroast jäi foto tegemata, kuid ka puuvijasalat on vaatamisväärsus omaette. Mmmmmm....

Easter in Tatton Park. Varakevad Tatton pargis.

 Easter in Tatton Park, early flowers and chocolate bunnies :)

Varakevad Tatton pargis. Varajased õitsejad ja śokolaadijänesed :)

Õunapuud reas.

  Mystical alien-like giant rhubarb sprouting.

Müstiline tulnukalik hiiglaslik rabarber tärkamas. 

The Sixteen Locks at Stourbridge. Kanaliretked jätkuvad - Stourbridge kanal.

I’m fascinated by the canal network all over the Britain and every now and then try to discover some new areas. This time we took an opportunity to discover the Stourbridge  canal with it’s 16 locks and historical glass works site,the Red House Glass Cone.

The manufacture of glass was a key industry in the Stourbridge area from the time of the industrial revolution to the latter half of the 20th century.

There are only a few sites left now and they tend to be museums rather than working factories.

Some famous names in glassware were made in Stourbridge including Stuart Crystal and they made some stunning pieces including glassware for RMS Titanic.

The canal nework was important to this industry where the raw materials were delivered directly to the glassworks and the finished products were shipped out.

Brittide ajalooline kanalite süsteem huvitab mind jätkuvalt. Kanalid olid pikka aega peamine toorainete ja kaupade transportimise viis enne, kui raudtee nad kõrvale tõrjus. Kanalite võrgustik kulgeb üle mägede, orgude ja jõgede üle kogu maa. Et kanalid oleksid laevatatavad, peab veetase olema ühtlane. Pääsemaks üle mägede tuli ehitada kas tunnelid, või lüüsid.
Sel korral suundusime avastama Stourbridge  kanalit. Kanal valmis 1779. aastal ja ühendas Staffordshire & Worcestershire kanali Stourbridge linnaga ja Dudley kanaliga. Stourbridge kanalil on 16 lüüsi, mis tuli kõik käsitsi avada-sulgeda.

Kanali kaldal asusid lüüsivahi majake (ülal), öömajad, pubid, laohooned, klaasi- ja rauatööstused. Piirkonda kutsuti omal ajal Mustaks maaks, Black Country, kuna kümnete ja sadade pidevalt lõõmavate raua- ja klaasisulatuskodade ahjudest tõusev tahm ja suits kattis kogu maa.

 Piirkonnas olid rikkalikud rauamaagi, lubjakivi, savi, liiva ja kivisöe varud, mida veeti pargastega (narrowboat). Pargaseid veeti hobustega, seetõttu on alati kanali kaldal ka teerada. Omal ajal olid need kindlasti enamik aega vaid porimülkad, nüüd aga mõnusad jalutuskohad.

Sel kanalil on lüüs sama kitsas, kui paat. 

Endisaegsed lao- ja tööstushooned.

See muljetavaldav koonus oli kunagi klaasitööstus. Siin piirkonnas oli neid üle kahekümne. Tänaseks on kogu riigis säilinud vaid neli. The Red House Glass Cone. Ka koos Titanicuga põhja läinud kristallnõud olid toodetud siin.

 Nii see kaupade vedu toimus. Õrnad klaasnõud pakiti tünnidesse, õlekihtide vahele.

Punakas-kollakas valgustus sümboliseerimaks lõõmavat klaasisulatusahju.

Töö käis pidevalt, ööpäev läbi, kuus tundi tööl, kuus vaba, jne. , alates 12.-ndast eluaastast.

Toodangu kvaliteedikontroll ja pakkimine.