These gloves have always existed for me in my memories. As a child I admired them in my Mom’s locker, so beautiful and finely crocheted! Somehow, when the time came for me to have them, there was only one glove. When I started an independent life, the glove traveled with me everywhere. I tried to crochet the same type of gloves for myself but I could not crochet as well as the originals had been done. Years later, when my mother passed away, the second glove materialised and I finally got a pair. I even wore them for some time, until they began to show signs of wear. I do not even know if it was my mom who crocheted them. They are probably around fifty years old by now and the material used appears to be black sewing thread.
A lovely memorial from my dearest Mom.
Need sõrmikud on minu mälestustes alati olemas olnud. Lapsena imetlesin neid ema laekas, nii kaunid ja peenelt heegeldatud! Millegipärast oli alati ainult üks kinnas sahtlis. Kui kord iseseisva elu peale sain, rändas kinnas minuga kaasa. Proovisin ise samasuguseid teha, kuid ei õnnestunud nii peenelt ja tihedalt heegeldada. Kui ema oli juba teispoolsuses, ilmus välja ka teine kinnas ja neist sai paar. Ma isegi kandsin neid mingil ajal, kuni nad hakkasid väsimuse märke välja näitama. Ma ei tea, kas need on mu ema heegeldatud. Vanust peaks neil olema viiekümne aasta ringis. Materjaliks ilmselt must õmblusniit. Arvan, et kindad on pesus kokku tõmmanud ja seetõttu on kude nii tihe.
Armas mälestus emast!
Väga-väga ilusad sõrmikud ! Kunagi, noorena sai ka kantud niidist heegeldatud sõrmikuid ja see on omamoodi meeldiv mälestus, sest need oid minu vanaema tehtud. Ilmselt ~aastatel 1926-1935. Need on praegugi laekas ja aeg-ajalt jälle imetlen ja nostalgitsen. Ja heegeldatud on need minu valduses olevad sõrmikukesed just ka õmblusniidist - vanaema (ta oli rätsep) sõnutsi `kalevi õmblemise niidist` See niit oli mitte küll väga jäme, aga väga vastupidav, väga ühtlane ja siidise läikega. Nüüd mõtlen, et on ikka hea, et kunagi oli võimalus ja kogemata ka huvi küsida ning vastus saada.
ReplyDeleteOh nostalgia-nostalgia ! Peaks vist tõesti neid kaunitare `jalutama viima`...
Ja võib-olla ka hoopis uued heegeldama (?), sest need Sinu valduses olevad sõrmikud on väga kena mustriga ja väärivad kindlasti järeletegemist !
Ms. vaatasin ka Su uusi rännakupilte ja tõdesin taas, et oled õnnelik inimene, kuna suudad näha ja ära tunda, mis siin ilmas on nö hämmastavat ja ilusat ja... küll on mul hea meel, et Sa seda ka meiega jagad !!
Jah, ja triibikud ruudusokid on rõõmsalt sügisesed.
Ilusat kirevkuldse lehesahinaga sügist Sulle ja Su kallitele !
Elina.
Oh kui kaunid sõrmikud.
ReplyDeleteSee ikka suur töö sul olnud, millega maha saanud.
mul laps tahaks proovida sõrmikuid kuid minust pole õpetajat. Pole ma ise veel kordagi neid kudunud.:)
Ehk peaks proovima ja mõnelt targalt sõrmede tegemist uurima ;)
Nii armas ja südamlik lugu! Imeilusad sõrmikud muidugi ka :)
ReplyDeleteAitäh sulle, armas Elina, oma mälestusi jagamast! Suur huviga tahaks näha sinu vanaema heegeldatud sõrmikuid.
ReplyDeleteTänan, Astra, kuid seekord ehin end "võõraste sulgedega", pole see teps mitte minu näputöö. Sina võta aga mõni sõrmikute kudumise õpetus ette ja hakka pusima, küll hakkama saad. Näiteks Moni on sõrmikute juhendi Ravelrysse pannud http://www.ravelry.com/patterns/library/pitsilised-gloves
Tänan, Monika! Lihtsalt tahtsin mäletust jäädvustada ja jagada.
Nii ilus lugu, mõtlen praegu ome emale, kellelt insult võttis vasaku käe. Haiglavoodis jagab ta mulle õpetusi, kuidas lõpetada poolikud käsitööd ...
ReplyDeleteTänud, Heli! Soovin, et su ema taastuks jõudsalt!
ReplyDelete