Fairisle Workshop. Fairisle kudumise töötuba.

Being a knitter might be a quite lonely business. Usually, I don't mind at all, but from time to time it would be nice to meet like-minded people. I've been looking for knitting groups in my area but haven't found yet. When I found out about Marie Wallin workshops not far from me, I got excited. I decided to attend the Fairisle Abstract Cushion workshop. 

My colourwork knitting skills are not great. I think I was about 14 years old when we had to knit a pair of mittens at school. All I can remember how slow I was, one row seemed to take an eternity! My mum helped me out. Later on, I've knitted several pairs of mittens, a couple of pairs gloves and socks, even a tank-top in colourwork for my daughter. The top took a long time and I didn't manage to keep even tension throughout to work. So tips and tricks of the trade from the master are very welcome. 

The day workshops are held at the picturesque Brooksby Hall in Leicestershire. The time just flows by knitting, chatting and admiring Marie's beautiful knitwear. 

I've read about dominant colour in stranded knitting. It was interesting to hear, that Marie does not believe in the dominant colour in fairisle knitting. Another great tip about knitting fairisle flat, back and forth, the last stitch of the row should be knit both yarns used held double. That way you bring both yarns to the end of the row. 

I compared my work with the original cushion. My gauge was looser. It doesn't matter much in this case, just the cushion is going to be bit bigger. Ladies working next to me got much tighter gauge, tighter than original. 

I'm looking forward to taking more workshops!

Kuduja elu võib olla üksildane, kui pole samade huvidega seltskonda võtta. Üldiselt ma sellepärast pead ei valuta, kuid vahel oleks ju vahva teiste kudujatega kohtuda. Kui leidsin, et Marie Wallin korraldab töötubasid mitte kaugel minu elukohast, oli plaan valmis. Otsustasin fairisle padja töötoa kasuks. Esiteks, ma pole eriti tugev kirjatud kudumite alal, ja teiseks, ma olen kudunud ringselt, kuid mitte edasi-tagasi. 

Arvan, et olin umbes 14-aastane, kui koolis pidi kirjatud käpikud kuduma. Kas keegi mäletab, mis klassis neid kooti seitsmekümnendatel? Minu mälestustes on ainult lõputud read. Ühe vardatäie kudumine võttis igaviku. Midagi ma ikka tegin ise ka, kuid ema aitas välja. Hilisemas elus olen mõned kindapaarid kudunud, isegi mõned kirjatud sõrmikud, sokid ja vesti. 

Töötoast jäi kõrvu huvitav fakt, et Marie ei usu värvi domineerimisse fairisle kudumis. Olen ju lugenud, et domineeriv värv peaks kogu aeg pealt jooksma. Ainus põhjus, miks üks lõng jookseb kogu aeg pealt, teine alt, on Marie sõnade järgi, et lõngad keerdu ei läheks. Kahevärvilise kudumi puhul on ehk domineeriv värv olemas, kuid fairisle kasutab palju värve. Teine nipp, mis kõrvu jäi, koo rea viimane silmus, hoides mõlemat kasutatud lõnga koos. Nii tood mõlemad lõngad rea lõppu. Eks neid nippe oli veelgi.

Kõrvutasin oma tööd originaal padjaga. Minu oma on lõdvemalt kootud, kuid padja puhul see pole nii oluline.

Igati kordaläinud, tore pühapäev oli!