Some bits and pieces made from leftover fabric. Jääkide hävitamine ehk Kuidas õmblusmasinad katted said.

I like to use up fabrics and yarns as much as I can so as not to have leftovers hanging around. Regardless they are piling up and multiplying somehow. I sewed some covers for my overlocker and sewing machine, and I sewed two pairs of oven mittens as well. The second pair of mittens did not get pictured as I had given them away already. Anyway they were identical and I used just leftovers and recycled materials for sewing which made me very happy :)

Mulle meeldib, kui saan kanga või lõnga ära kasutada nii, et ei jää mingeid ülejääke kuhugi vedelema. Sellest hoolimata ikka kipub jääke tekkima. Nad vist paljunevad kuidagi?

Seekordne õmblustöö oligi jäägihävitusprojekt.

Õmblusmasin ja overlok said kauaoodatud katted.

Õmblusmasina kattel on ees kolme vahega tasku ja küljel avaram kummikanaliga tasku, mis mahutab vajadusel pedaali. Overloki kattele õmblesin sissepoole külge avara tasku pedaali jaoks. Samast kangast õmblesin ka kaks paari pajakindaid. Ühed juba ära kingitud, aga samasugused, pole lugu, et pildile ei pääsenud. Pealiskangaks olid algselt secondhandist soetatud tutt-uued kardinad, ja on ülejääk sellest projektist. 

Masinate katted said sissepoole neopreenilaadse materjali, mis oli pennide eest Abakhanist soetatud.

Pajakinnaste sisse läksid taaskasutusmaterjalid, Vatiini asemel kasutasin vana froteekäterätti ja dressipluusi, voodriks voodilina jäägid. Pajakinnaste õmblemise õpetus pärit Sillulullu blogist, Aitäh!

The Sixteen Locks at Stourbridge. Kanaliretked jätkuvad - Stourbridge kanal.

I’m fascinated by the canal network all over the Britain and every now and then try to discover some new areas. This time we took an opportunity to discover the Stourbridge  canal with it’s 16 locks and historical glass works site,the Red House Glass Cone.

The manufacture of glass was a key industry in the Stourbridge area from the time of the industrial revolution to the latter half of the 20th century.

There are only a few sites left now and they tend to be museums rather than working factories.

Some famous names in glassware were made in Stourbridge including Stuart Crystal and they made some stunning pieces including glassware for RMS Titanic.

The canal nework was important to this industry where the raw materials were delivered directly to the glassworks and the finished products were shipped out.

Brittide ajalooline kanalite süsteem huvitab mind jätkuvalt. Kanalid olid pikka aega peamine toorainete ja kaupade transportimise viis enne, kui raudtee nad kõrvale tõrjus. Kanalite võrgustik kulgeb üle mägede, orgude ja jõgede üle kogu maa. Et kanalid oleksid laevatatavad, peab veetase olema ühtlane. Pääsemaks üle mägede tuli ehitada kas tunnelid, või lüüsid.
Sel korral suundusime avastama Stourbridge  kanalit. Kanal valmis 1779. aastal ja ühendas Staffordshire & Worcestershire kanali Stourbridge linnaga ja Dudley kanaliga. Stourbridge kanalil on 16 lüüsi, mis tuli kõik käsitsi avada-sulgeda.

Kanali kaldal asusid lüüsivahi majake (ülal), öömajad, pubid, laohooned, klaasi- ja rauatööstused. Piirkonda kutsuti omal ajal Mustaks maaks, Black Country, kuna kümnete ja sadade pidevalt lõõmavate raua- ja klaasisulatuskodade ahjudest tõusev tahm ja suits kattis kogu maa.

 Piirkonnas olid rikkalikud rauamaagi, lubjakivi, savi, liiva ja kivisöe varud, mida veeti pargastega (narrowboat). Pargaseid veeti hobustega, seetõttu on alati kanali kaldal ka teerada. Omal ajal olid need kindlasti enamik aega vaid porimülkad, nüüd aga mõnusad jalutuskohad.

Sel kanalil on lüüs sama kitsas, kui paat. 

Endisaegsed lao- ja tööstushooned.

See muljetavaldav koonus oli kunagi klaasitööstus. Siin piirkonnas oli neid üle kahekümne. Tänaseks on kogu riigis säilinud vaid neli. The Red House Glass Cone. Ka koos Titanicuga põhja läinud kristallnõud olid toodetud siin.

 Nii see kaupade vedu toimus. Õrnad klaasnõud pakiti tünnidesse, õlekihtide vahele.

Punakas-kollakas valgustus sümboliseerimaks lõõmavat klaasisulatusahju.

Töö käis pidevalt, ööpäev läbi, kuus tundi tööl, kuus vaba, jne. , alates 12.-ndast eluaastast.

Toodangu kvaliteedikontroll ja pakkimine.

Where are the Foxes? aka My New Dressing Gown. Kus on rebased? ehk Minu uus hommikumantel.

A warm robe was waiting for me following a sewing sequel of more than a year since the completion of my summer robe. Initially, the material was the problem because I did not want a fleece. I could not find a suitable terry-cloth, or another warm and cosy fabric. Finally I found a fabric I liked immediately; however it was from remnants. So for the sleeves I had to use a slightly different monochrome material. It's a kind of faux fur and the pattern I have drafted is from my old robe. I lined the gown with a nice, soft knitted fabric and all the foxes hide themselves inside the robe ;-) Otherwise I feel like I'm Pooh Bear’s grandmother, soft, yellow and furry; only the bear's ears are missing :-)

Soe hommikumantel ootas oma õmblemise järge üle aasta, alates suvise hommikumantli valmimisest. Esialgu oli asi materjali taga, sest fliisi ma ei tahtnud, ilusat froteed ei leidnud, ega ka muud sooja ja mõnusat kangast. Lilleline plüüs meeldis kohe, kuid seda oli ainult üks pikkus, seega varrukad said veidi teise struktuuriga ühevärvilisest plüüsist. Lõige on sama, vana hommikumantli pealt aetud. Kuna kanga pahem pool polnuks vastu ihu mõnus, sai trikotaaźist vooder alla pandud, seal siis ka need rebased end peidavad ;) Aga muidu tunnen end, kui Puhh'i vanaema, pehme, kollane ja plüüsist, ainult karukõrvad on puudu :)





Jagan veel paari ideed hommikumantli õmblemiseks, näidiseks M&S toodang.

Täpilise hommikumantli sees on õhuke ühepoolne frotee, peal trikotaaź ning kaks kihti on kokku õmmeldud diagonaalse froteeriidest kandiga, mis jookseb esihõlmade ja kapuutsi servas, varrukaotstes on trikotaaźist mansetid.

Ruudulise hommikumantli pealmine kangas on flanell, sees õhuke fliis. Vooder on lõigatud umbes 10 cm laiem esihõlmadel ja varrukaotstes, pealisriidega kokku õmmeldud, serv kahekorra pööratud ja pealt läbi tepitud. Nii moodustub valge kant kerge vaevaga.   

Toredad ideed, mida võiks kunagi järgi teha.

What Does the Fox Say?  

Aga mida rebane sellepeale ütleks?

Lõppu veel juhuslik leid Youtubest. See oli ainus inglisekeelsete subtiitritega versioon laulust, What Does the Fox Say?, mille leidsin. Klõpsa reklaamid kinni. Piisab esimesest kolmest minutist laulust. Tundub, et järgmised kümme tundi laul aina kordub :D